Mobiilside/M2M-sektoris tähendab võrgu sõltumatuse all seda, et kasutatav SIM-kaart ei eelista ega näe ette konkreetse mobiilsidevõrgu kasutamist. Selles kontekstis mainitakse sageli ka kontrollitud ja kontrollimatut rändlust.
Mobiilsidevõrgu kättesaadavus sõltub asukohast. Mõnikord on teenusepakkuja võrk tugevam, mõnikord halvem. Selliste võrgu kättesaadavuse kõikumiste tõttu kasutatakse M2M- ja asjade interneti projektides nn M2M SIM-kaarte, mis suudavad kasutada erinevate võrguoperaatorite mobiilsidevõrke.
Neid M2M SIM-kaarte pakuvad nii suuremad võrguoperaatorid ise kui ka paljud teised ettevõtted, kellel erinevalt võrguoperaatoritest ei ole oma mobiilsidevõrku. wherever SIM on üks selline ettevõte: Meil ei ole oma mobiilsidevõrke, kuid oleme sõlminud võrguoperaatoritega üle maailma lepingud, mis võimaldavad meie M2M SIM-kaartidel kasutada nende operaatorite võrke.
Teoreetiliselt saavad võrguoperaatorite M2M SIM-kaartidega seadmed kasutada ka teiste võrguoperaatorite võrke. Praktikas toimib see aga tavaliselt ainult siis, kui võrguoperaator ise enam kohapeal signaali ei paku. Seega kui võrguoperaator T pakub asukohas paremat võrku kui operaator V, peab lõppseade kasutama V võrku, hoolimata kehvemast vastuvõtust. Ainult siis, kui V tõesti ei paku enam vastuvõttu, tuleb kasutada T tugevamat võrku.
Seda nimetatakse ka kontrollitud rändluseks: SIM-kaart määrab seadmele võrgu kasutamisel teatud prioriteedi. Meie SIM-kaartide puhul ei ole oluline mitte võrguteenuse osutaja, vaid pigem kohapeal olemasoleva mobiilsidevõrgu tugevus. Ülaltoodud näites oleks meie M2M SIM-kaardid võimaldanud seadmel kohe ühendust võtta teenusepakkuja T võrguga. Niipea kui V pakuks paremat võrku kui T, lubataks seadmel automaatselt ümber lülituda. See võime valida või kasutada võrku täiesti sõltumatult teenusepakkujast on peidetud võrgu sõltumatuse või kontrollimatu rändluse taha.
